Teie ostukorv on tühi.
Vanikkuljus mehhiko "Mix"
Mehhiko vanikkuljus (värvide segu) - Cobaea scandens.
Mitmeaastane ronitaim, mida enamasti kasvatatakse kui suvikut. Moodustab rohkearvuliselt varsi pikkusega kuni 4 meetrit.
Lehed sulgjad, pisut krimpsus, lõppevad haraliste köitraagudega, mille abil taim kinnitub tugedele.
Pilkupüüdvad õied hele- või tumevioletsed, vahel ka valged, kellukjad, 6-8 cm läbimõõduga, pikkade tolmukate ja emakaga, mis ulatuvad õiest välja.
Õitseb juulist külmadeni. Seemned jõuavad põhjamaade kliimas väga harva küpseks saada.
Mitmeaastane ronitaim, mida enamasti kasvatatakse kui suvikut. Moodustab rohkearvuliselt varsi pikkusega kuni 4 meetrit.
Lehed sulgjad, pisut krimpsus, lõppevad haraliste köitraagudega, mille abil taim kinnitub tugedele.
Pilkupüüdvad õied hele- või tumevioletsed, vahel ka valged, kellukjad, 6-8 cm läbimõõduga, pikkade tolmukate ja emakaga, mis ulatuvad õiest välja.
Õitseb juulist külmadeni. Seemned jõuavad põhjamaade kliimas väga harva küpseks saada.
* Mehhiko vanikkuljus.
Kodumaa - Mehhiko.
Mitmeaastane taim, mida meil kasvatatakse, kui suvikut. Moodustab rohkearvuliselt varsi pikkusega kuni 4 meetrit. Lehed sulgjad, pisut krimpsus, lõppevad haraliste köitraagudega, mille abil taim kinnitub tugedele. Õied hele- või tumevioletsed, vahel ka valged, kellukjad, 6-8 cm läbimõõduga, pikkade tolmukate ja emakaga, mis ulatuvad õiest välja. Õitseb juulist külmadeni. Seemned jõuavad meie kliimas harva küpseks saada. Kultuuris alates 1787-ndast aastast.
Muld: hästi väetatud muldadel kasvab kiiresti, kattes suure pinna.
Hoolitsemine: vajalik nii pealtväetamine kui ka kastmine, et saavutada rikkalik õitsemine.
Paljundamine: seemnete või pistikutega. Emataimed hoitakse talvel jahedas, valges ruumis. Seemned istikute saamiseks külvatakse veebruari lõpus- märtsi alguses.
Suured lapik-ümarad seemned idanevad kiiresti, kui neid on enne eelidandatud kuni pragunemiseni. Asetage mitu kihti tualettpaberit alustassile, niisutage seda kaaliumpermanganaadi lahusega (roosa värv), asetage seemned paberile nii, et nad ei puutuks üksteise vastu, pange peale kile ja hoidke valguse käes, temperatuuril mitte alla +20°C.
Seemned võivad olla seal 15 ja isegi 20 päeva, enne kui ilmuvad juurekesed. Kui tekib hallitus, peske seemned sama kaaliumpermanganaadi lahusega ja vahetage paber.
Nina välja pistnud seemned asetage kobedasse, kergesse, substraati, lapik pool alla, horisontaalselt, ükshaaval, 8-10 cm läbimõõduga potti, sügavusele 1-1,5 cm.
Seemikud pikeeritakse esimese pärislehe ilmumisel ükshaaval pottidesse. Asetatakse toed.
Noored taimed, mis on saadud vegetatiivsel teel, õitsevad varem, kuid vähem efektselt, kui seemnetest kasvatatud taimed. Avamaale istutatakse taimed mai lõpus- juuni alguses, vahedega 70-95 cm.
Kui on soov saada eriti tugevaid ja vara õitsevaid taimi, külvatakse seemned juulis. Seemikud pikeeritakse pottidesse ja paigutatakse talvituma kasvuhoonesse temperatuuril +8...+10°C.
Kasutatakse vertikaalses haljastuses.
Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Ilu vertikaalsel pinnal".
Cobaea scandens Tartu Ülikooli Botaanikaaias (August, 2006).
Eng.: Cup-and-saucer vine, monastery vine. Suom.: Kelloköynnös. Sven.: Klockranka. Bot. syn.: Cobaea lasseri Pittier, Rosenbergia scandens.
Kas teate, et ... vanikkuljuse raskesti idanevad seemned tulevad kiiremini üles, kui enne külvi neid idandada samamoodi nagu kurke.
Leotatud seemneid tuleb hoida valguse käes temperatuuril üle +20°С, sobiv koht selleks on kilekott.
Tärganud seemned tuleks panna ühekaupa 8-10 cm läbimõõduga pottidesse, lapik külg allapoole.
Vanikkuljus on saanud oma nimetuse hispaania jesuiidi ja loodusuurija Barnabas Kobo auks, kes elas palju aastaid Mehhikos ja Peruus. Viimastel aastatel on taas tärganud huvi vertikaalhaljastuse vastu. Kuid miskipärast peetakse üha sagedamini vertikaalseks haljastuseks ülesriputatavaid korvikesi amplitaimedega. Ilus, muidugi, kuid tahaks rääkida klassikalisest vertikaalsest haljastusest, kasutades vään-, või ronitaimi, nagu näiteks vanikkuljust. See taim ei ole lillekasvatajate seas populaarne. Põhjuseid on siin palju, peamine nendest- mitte niivõrd kasvatamise raskus, vaid informatsiooni vähene kättesaadavus. Püüame täita seda tühikut, avada mõningad, ilusa, kuid kapriisse vanikkuljuse saladustest. Loodame, et ta saab üha sagedasemaks meie aedade kaunistajaks.
Sugukond vanikkuljus on väike, omades vaid 9 liiki. Taim on suur, kuni 8 m kõrgune, põõsasjas liaan, kasvades troopilise Ameerika vihmametsades, mägedes. Taim pürgib valguse poole mööda puid ronides, kinnitudes köitraagudega. Õied suured, 6-8 cm läbimõõduga, kellukjad, üksi või 2-3 kaupa lehekaenlas, pungana rohelised, seejärel violetsed või valged. Emakas ja tolmukad pikad, ulatuvad õiekroonist välja. Vili- kupar.
Meie aedades kasvab alates 1787-ndast aastast Mehhiko vanikkukjus (Ñobaea scandens), mis metsikult kasvab Mehhikos. Vaatamata sellele, et tegemist on mitmeaastase taimega, kasvatatakse teda kõige sagedamini üheaastase taimena. Kuid, kui teil on jahe ruum, kuhu asetada juurepall koos suure mullapalliga, võib proovida taime talvel säilitada ja kevadel uuesti aeda istutada. Kuid, ausalt öeldes, pole sellega eriti mõtet tegeleda, lihtsam on kasvatada uus taim seemnest, kui teada esimest vanikkuljuse saladust. Asi selles, et seemned, mis on pandud kohe mulda, võivad üldse mitte tärgata. Seepärast tuleb neid enne külvi kindlasti eelidandada. Seemned, mis on leotatud toatemperatuuril, võivad pikalt mitte mingisugust elumärki anda, parimal juhul on juurekest näha 15-20 päeval. Et kiirendada idanemist, pannakse nad alustassile niiske vati või saepuruga. Alustass kaetakse kilega ja pannakse radiaatori lähedale. Sel juhul toimub idanemine juba mõne päevaga (muidugi, kui te ei kuumuta seemneid üle, ega lase neil kuivada). Kui märkate hallitust, peske seemneid kaaliumpermanganaadi lahusega. Idude ilmumisel istutage taimed maksimaalselt kahekaupa pottidesse. Esialgu kasvavad seemikud väga aeglaselt, kuid hiljem kasvutempo kiireneb. Viimaks on istikud valmis, ning te unistate kauaoodatud kellukestest. Kuid, saades isegi korraliku istutusmaterjali, võib õitsemist veel kaua oodata. Siit teine saladus- vaatamata võrsete jõulisele kasvule, tuleb selleks, et näha õitsevat vanikkuljust, seemned külvata hiljemalt veebruari lõpus- märtsi alguses. Kuid aknalaual venivad taimed väga kiiresti välja, varred aga muutuvad haprateks. Võrsed lähevad sageli segamini, ning peamiseks ülesandeks on hoida vanikkuljust kuni mahaistutamiseni teda kahjustamata.
Vanikkuljus kardab öökülmasid, seepärast võib teda avamaale istutada alles juunis. Ilma kadudeta istutamiseks tuleb mullapall korralikult paigutada istutusauku, võrseid peab aga hoidma teine inimene (nagu pruudi loor), mis hiljem siis ka tugedele kinnitatakse. Hiljem kinnitub taim juba ise tugedele, kuid kohe peale istutamist tuleb teda selles abistada. Tähtis on valida talle sobiv koht, parim kõrgel spaleeril, või võrgul. Kuigi kirjanduses märgitakse, et vanikkuljus armastab päikest, näitab praktika, et ta kasvab ka põhjapoolsel alal, kus moodustab rohkearvuliselt kuni 4m kõrgusi võrseid, ning katab hooaja jooksul tihedalt kogu toe. Positiivselt reageerib väetamisele ja kastmisele. Õitseb alates juuli lõpust, augusti algusest. Kõigepealt ilmuvad "tiibadega" pungad, st. tiibadega on õigupoolest tupp. Seejärel tõmbuvad tupplehed laiali, ning nähtavale ilmub täielikult mitteavanenud õiekroon. Selle värvus on alati roheline. Mõne päeva pärast muutub ta olenevalt sordist sirelilillaks või valgeks. Huvitav näeb välja taim, millel on erineva värvusega õied.
Eestis ei valmi seemned kunagi, võib-olla on see seotud tolmeldajate puudumisega, kuna kodumaal tolmleb vanikkuljus lendhiirte abil. Kuid see pole probleem, seemneid on alati võimalik kaubandusest soetada.
